Kuni aastani 1918 asus Hallivanamehe 4 krundil parun von Grauemanni suvemõisa tall, mille tallimeheks oli Hallivanamehe vaarisa. Selle mehe nutikus, käteosavus ja vägev suuvärk olid tuntud kogu Kitsekülas ja Tondil. Hallivanamehe isa oli aga kalamees. Tubli ja väärikas mees, kelle julgust ja aupaklikkust mere ees hindasid kõrgelt väga paljud.
Hallivanamees ise nägi ilmavalgust 1930. aasta 25. augustikuu varajastel hommikutundidel pere kolmanda lapsena. Ristinimeks pandi talle Jakob.
Lapsepõlve veetis Hallivanamees Kitseküla karjamaadel. Peamiselt joostes ja pidevalt uusi vigureid välja mõeldes. Tema olevatki esimene laps, keda kutsuti vigurivändaks. Eriti meeldis talle trammiga sõita kui trammitee 1936 Tondini jõudis. Reaalkoolis õppimine jäi tal sõja tõttu pooleli. 1949. aasta märtsis algas Hallivanamehe sõit koos perega kuueks aastaks kaugesse Siberisse. Naastes kolis Hallivanamehe pere Pärnu lähedale Liusse. Temast sai metsamees, selline õige metsamees, kes teadis metsa ja pidas metsast lugu.
Oma elu suurimat õnne – Martat, kohtas Hallivanamees esimest korda Naabri-Villu kesksuvisel heinateol, peale mida nähti neid üha tihedamini koos. Hallivanamehe ja Marta perre sündis kolm poissi ja väikene Tiiu.
90ndatel sai Hallivanamees tagasi vaarisale kuulunud maad Kitsekülas. Selle asjaajamise käigus läksid lapsed omavahel täitsa tülli. Aga see Hallivanamehele ei meeldinud, kohe üldse mitte. Kõik kutsuti ühe laua taha kokku ja klaariti asjad ilusti ära. Tarkuse, kavaluse ja armastusega.
Tänasel päeval Hallivanamehele see linna sagimine ja kära enam ei istu. Aga lapsed elavad siinsamas. Kõige rohkem teevad talle head meelt need korrad, kui kõik kogunevad tema juurde maale ja väikesed kuulavad õhinal tema lugusid elust. Ja neid tal ikka jätkub. Ja neid ta räägib ikka hea meelega.